«Vähipüük on tore tegevus, saak on selle boonuseks,» rõhutab kogenud vähipüüdja Kaur Salus ja märgib, et vähipüük ühtki vähki saamata ei ole midagi ebaharilikku.
Teraviljakasvataja Kaur Saluse huvi vähipüügi vastu on kestnud üle kümne aasta. Selle hobi «süüdlaseks» võib pidada üht juhuslikult jõe ääres kohatud vähiteadlast, kes rääkis vähkidest nii põnevalt, et Kaur oli hoobilt müüdud mees. Sellest ajast peale näpistabki ta igal aastal augustikuus mõne päeva, et nautida seltskondlikku vähipüüki.
Seltskondlik tegevus«Ega vähipüügiga ole tegelikult mingit kunsti. On vaja leida üks veekogu, kus neid on, ja panna püügivahendid koos söödaga vette. Nii lihtne see ongi,» julgustab mees teisigi huvilisi vähipüüki proovima. Seejuures koputab Kaur aga harrastajate südametunnistusele jääda eetiliseks: vähipüügile ei maksa minna suure saamahimuga, vaid seda tuleb võtta meeldiva ajaviitena.«Kui vähki on palju ja tal veekogus piisavalt süüa ei ole, tuleb ta ka päeval edukalt mõrda. Aga minule meeldib öine püük. Paned söödaga mõrrad vette ja käid neid öösel paar korda vaatamas,» kirjeldab Kaur oma augustikuist hobi. «Võtad kaasa head toitu, mõned head sõbrad ja teed endale mõnusa õhtu, kus saad veekogu kaldal lõkke ääres juttu ajada. See on mõnus meditatiivne tegevus. Kui hommikul paar mõõdus vähki ka mõrras on, on see lihtsalt täpp i peal.»Vähipüük on ka tore perekondlik ajaveetmise võimalus. Leia aga sobiv veekogu, kus on hea kallas või paadisillad. Siis on lastel seal kindlasti põnev proovida nattadega vähki püüda. «Asetage söödaga natt vastu põhja ja jälgige taskulambiga, kuidas vähid sinna peale tulevad. Seejärel tõmmake natt välja ja mõõtke koos lastega, kas vähk on mõõdus või mitte – see on väga kihvt tegevus,» lubab hobivähipüüdja.
Kommentaarid (0)