Lastekasvatamine ja vanemlus on vägagi isiklik asi. Igal vanemal on õigus otsustada, kuidas ta oma lapsi kasvatab. Sellegipoolest peavad teadlased seda kõige olulisemaks rahvatervise probleemiks ühiskonnas. Halb vanemlus mõjutab tõsiselt mitte ainult last, vaid ka ühiskonda tervikuna. Mis see halb vanemlus siis on? Paretingforbrain.com kirjutab sellest lähemalt.
Füüsiliselt halb vanemlus – nagu näiteks laste väärkohtlemine, sealhulgas füüsiline väärkohtlemine või emotsionaalne hooletus – kahjustavad last või panevad tema või teised ohtlikesse olukordadesse. Psühholoogiliselt põhjustab halb vanemlus laste vaimse tervise ja arenguprobleeme. See võib põhjustada peamiselt kahte tüüpi vaimse tervise probleeme: sisemised nagu depressioon, ärevus või isiksushäired ning välised nagu agressioon ja vägivald.
Uuringud näitavad, et halb vanemlus, eriti agressiivne karistamine, on üks suurimaid põhjuseid, mis põhjustab alaealiste kuritegevust. Halb lapsepõlv võib täiskasvanueas kaasa tuua kuritegusid, narkomaaniat või alkoholismi. Lisaks võib see põhjustada teismeliste rasedust, erinevate ainete kuritarvitamist, koolist popitamist ja nii edasi. Seega pole halva vanemluse äratundmine ja ära hoidmine ainult vanema isiklik asi, vaid see puudutab kogu ühiskonda.
Kuidas MITTE määratleda halba vanemlust
Enamik määratleb seda ühel kahest viisist – vanemate käitumise või laste tulemuste/käitumise järgi. See pole aga õige. Esiteks on ebaõiglane hinnata vanemat ainuüksi tema käitumise järgi. Enamik meist ei ole koolis õppinud, kuidas olla hea lapsevanem. Seega teame värskete vanematena tihti just nii palju või vähe, kui oleme teistelt kuulnud ja oma vanematelt õppinud.
Isegi parimate kavatsuste korral võivad vanemad teha vigu. Teadmatus ja vigade tegemine ei tähenda aga tingimata, et me tahaksime olla halvad vanemad.
Laste käitumine või tulemused sõltuvad rohkemast kui vanemlusest
Laste käitumist või (eba)edu ei saa panna sõltuma üksnes kasvatuskvaliteedist, sest neid mõjutavad veel paljud tegurid. Lapsed võivad hästi areneda hoolimata väga halvast vanemlusest, teistega võib aga minna risti vastupidi.
Pole mingi erand, et vanemad võtavad endale au laste heade tulemuste eest, kuigi tegelikult pole nende panusega seal mingit pistmist.
Lisaks viitavad vanemad sageli, et just tänu nende „kasvatusele“ on laps nii edukas, rahaliselt või professionaalselt, ent sellega ignoreeritakse psühholoogilisi arme, mis on lapsele jäetud. Hoopis lapsed vajaksid tunnustust, et nad on kasvanud, hoolimata sellisest „vanemlusest“.
Mõnel lapsel aga ei lähe elus hästi, isegi kui tal olid head vanemad, sest ka muud tegurid võivad avaldada arengule negatiivset mõju. Vanemad ei saa oma laste elus kõike kontrollida, isegi kui nad seda väga tahavad ja üritavad.
7 märki halvast vanemlusest on järgmised.
1. Nad nõuavad pimedat kuulekust.
2. Nad kasutavad karistamist distsiplineerimiseks.
3. Nad kontrollivad valedel põhjustel.
4. Nad ei jälgi ega kontrolli üldse.
5. Nad valivad vanemluses alati lihtsama viisi, mitte parema.
6. Nad eitavad vastustust, kui midagi läheb valesti.
7. Nad ei peegelda tagasi.
Kommentaarid