PÕNEV MARDIPERE: Kratitüdruk Krata, libahundikutsikas Liisi ja inimlaps Triinu läksid koos mardisanditama.

Foto: Kirjastus Argo, kunstnik Piia Maiste
Raamat
9. november 2023, 07:17

KATKEND RAAMATUST | Kratitüdruk ja libahundikutsikas läksid mardisanditama, aga leidsid hoopis hätta sattunud memmekese!

Mardipäeval või siis mardilaupäeval on hea aeg minna marti jooksma: panna selga kostüümid ja lipata ühest kodust teise. Täpselt seda teevad kratitüdruk Krata, libahundikutsikas Liisi ja tudengineiu Triinu, kes on vihmasel sügisõhtul jõudnud autoga võõrasse külla. Seis on nutune: neil pole ei raha, bensiini ega toitu. Kas mardisanditamine aitaks?

Järgnev katkend pärineb Evelin Kivimaa lasteraamatust „Kratitüdruk Krata aitab libahundikutsikat“ (Argo, 2021).

Triinu muigab: „Tegelikult on täitsa vahva mõte marti joosta! Liisi on nagunii juba mardihunt valmis, aga meil sinuga on vaja ennast maskeerida.“ 

„Mina tahan olla mardikratt, mitte lihtsalt mardilaps!“ teatab Krata, sikutades seljast pika seeliku, mis saba varjab. „Siis ma võin ju oma saba välja jätta! Nii tüütu on seda kogu aeg peita.“ 

Mõeldud-tehtud: Krata tõmbab jalga püksid, mille kohal saba uhkelt lehvib. Triinu meigikoti abiga joonistavad tema ja Krata teineteisele punased põsed ja tugevad mustad kulmud, pealekauba veel mõned mustad jutid põskedele. Triinu seob endale salli pähe nagu rätiku ning mardiema ja mardikratt ongi valmis. 

„Uu-u,” teatab Liisi, et temagi tahab ennast ehtida. 

Krata seob libahundikutsikale ümber kõrvade kirevad lehvid, mis Liisile nõnda meeldivad, et ta auto tahavaatepeegli ees aina pead keerutab ja ennast imetleb. 

„Raadios räägiti, et mardid laulavad ja tantsivad, teevad igasuguseid trikke ja toovad nii pererahvale viljaõnne ja igasugust muud õnne,“ seletab Krata. „Ma tean mitut head laulu! Näiteks „Sauna taga tiigi ääres“ ja „Mina ei taha veel magama jääda“.“ 

„Ei, need ei sobi!“ naerab Triinu. „Martidel on omad laulud. Kohe hakkame harjutama!“ 

*** 

Pool tunnikest hiljem on mardipere proovi lõpetanud ja valmis teele asuma, et oma oskusi näidata. Tühja bensiinipaagiga auto peab neist maha jääma. Kratale tundub, nagu oleks see kuidagi kurb. Kuigi … kas autol saab olla tundeid, ta ei ole ju elus? 

Taevas kõõluv tume pilv aina tiheneb ning peagi sajavad maha esimesed rasked piisad. Mõned vihmatilgad langevad esituledele ja voolavad aegamisi alla, justkui valguksid auto silmist pisarad. Ah et autodel pole tundeid?! 

„Ära kurvasta,“ ütleb Krata ja patsutab autot. „Me tuleme varsti tagasi ja toome sulle juua!“ 

Mardipere kõnnib lähima talumaja juurde. Akendest paistab valgust – väga hea, järelikult keegi on kodus! Nad lähevad väravast sisse, Krata koputab uksele ja mardipere lööb laulu lahti: 

 Laske mardid sisse tulla, marti-marti, 

mardid tulnud kauge-elta, marti-marti. 

Mardi jalad valutavad, marti-marti, 

mardi küüned külmetavad, marti-marti,. 

Mart pole tulnud saama pärast, marti-marti, 

mart tuli viljaõnne pärast, marti-marti! 

Iga rea lõpus ulub Liisi „uu-uu” ning Krata koputab laulurütmis vastu ust. 

Seestpoolt ei kosta mingit vastust. 

Mardipere laulab laulu teist ja kolmandatki korda – ikka ei midagi! Uks jääb suletuks. 

Krata katsub linki ning uks avaneb. „Lähme vaatame, kus elanikud on. Nad vist ei kuulnud meid,„ arvab kratt ja tuhiseb sisse, läbi esiku otsejoones kööki. „Halllooo, kas keegi on kodus? Mu küüned külmetavad!“ 

„Mardisandid oleme!„ hõikab Triinu, kes on koos Liisiga samuti sisse astunud. „Uuu!“ 

„Tulge appi! Aidake mind välja!” kuuldub vastuseks summutatud hääl. 

„Kus sa oled?” hõikab Krata vastu. Mardipere vaatab köögis ringi, aga kedagi ei paista! 

„Siin, keldris!” kostab vastu hääl, mis kõlab … justkui põranda alt?! 

Liisi nuhutab ninaga õhku ja lippab köögi tagumisse soppi, kust paistavad põrandaluugi piirjooned. Luugi peal lebavad rasked metallist hantlid. Ühisel jõul lükkavad Krata ja libahundikutsikas need kõrvale ning kratitüdruk sikutab luugi lahti. 

Sedamaid kribib keldrist välja ligi saja-aastane memmeke, püstitades ilmselt redelil ronimise kiirusrekordi oma vanusegrupis – kui vaid keegi taibanuks aega võtta. 

„Oh, kallid mardisandid, kuidas te just nii õigel ajal tulema sattusite!“ kiidab memmeke, nühkides rätikuotsaga rõõmupisarais silmi, ja kallistab kordamööda kõiki, pikalt ja kõvasti. „Siin külas pole ammuilma keegi mardisanti jooksnud. Latsekesi siin ju ei ela, kes seda teha viitsiks, ainult minusugused vanad kännud on alles jäänud. Kui teie poleks täna tulnud, siis oleksin keldrisse vist mitmeks nädalaks kinni jäänud, enne kui keegi oleks märganud.“ 

„Mis siis juhtus?” uurib Krata. 

„No läksin mina keldrisse maasikamoosi võtma, kui äkki käis hirmus mürtsatus, luuk langes kinni ja enam ma välja ei saanud. Luugiraip oli nii raske nagu kükitaks selle peal vanakuri ise ja peaks peenikest naeru,” seletab eideke. 

„Luugi peal olid hoopis hantlid, me veeretasime need kõrvale,” seletab Krata, osutades metallist kurjajuurtele. 

„Vaat kus kurivaim!“ taipab memmeke. „No need reod ma panen nüüd küll luugist kaugele eemale, et midagi sellist enam ei juhtuks. Aga tulge nüüd, latsekesed, ma pakun teile kommi! Mul on ikka igal aastal olnud mardi- ja kadripäevaks kommikott koju varutud. Mis sest, et oma kümme aastat pole marte-kadrisid käinud, eks loota ju ikka võib.“ 

Memmeke oli keldrist pääsemise üle üliõnnelik ja kostitas mardisante kõige hea ja paremaga.

Foto: Kirjastus Argo, kunstnik Piia Maiste

„Me tantsime ikka sulle enne,” naerab Krata. Kuna mardipere ei oska muid rahvalikke tantse, siis kargavad nad rõõmsalt kaerajaani – milline tants võikski viljaõnne toojatele paremini sobida? 

Vanatädike lööb lõbusasti jalaga takti, surub kratitüdrukule pihku paki kaerahelbeid ja soovitab: „Näe, latseke, võta siit nüüd peoga ja viska põrandale, et ikka viljaõnne jaguks.” 

„Toiduga ei tohi ju mängida,” imestab Krata. 

„No viljaõnne soovimiseks ikka võib,“ muigab memmeke. „Võtke see kaerahelbepakk kaasa, kui järgmistesse taludesse lähete, siis saate igal pool viljaõnne puistata. Küll medeküla memmed ja taadid täna alles rõõmustavad, kui mardisante näevad! Ma helistan kõik külaelanikud läbi, et nad ikka julgeksid teid sisse lasta. No latsekesed, aga sööge nüüd kõigepealt kõhud kenasti täis!“ 

Keldrist pääsemise üle üliõnnelik memmeke kuhjab lauale kõike head ja paremat, millest mardisandid kõhud punni pugivad. Kui nad tänades minema hakkavad, annab memmeke neile kaasa suure kommikoti ja pistab Triinule pihku veel rahatähegi. 

 *** 

 Mardipere asub teele järgmise maja poole, mille tuled eemalt paistavad. Kui veidi maad on astutud, kostab selja tagant kabjaplaginat. Lähemale tormab must tõld, ees kuus süsimusta hobust. 

„See on vanapagan!” ahhetab Krata. 

Mardisandid poevad peitu teeäärsetesse põõsastesse ja peavad hinge kinni. 

Põõsastele lähenedes aeglustavad mustad hobused pisut sammu … või tundub see lihtsalt niimoodi mardisantidele, kel süda hirmust väriseb?