ÕHTULEHT UKRAINAS | SÜRREAALNE ELU ÜHES VIIMASES RAHULIKUS LINNAS: õhuhäiresireeniga harjunud Odessas teatakse, et sõda jõuab ka sinna. Küsimus on: millal? (1)

Sealsamas Odessa kesklinnas on meetriste vahedega üles seatud tankitõkked ja siilid, mis hävitaksid iga masina rehvid. Liivakottidest ja betoonplokkidest teetõkked on paigutatud pea igale kesklinna ristmikule. Selline on elu Odessas sõja 13. päeva hommikul.

Huumor pole kuhugi kadunud

Kõva lahingutegevus käib Odessast vaid 120 kilomeetrit ida poole asuvas Mõkolaivis, ent siinset rahu vaadates on seda raske uskuda. Odessasse suunduva Õhtulehe ekipaaži võtavad teisipäeva varahommikul Moldova piiri lähedalt auto peale kaks ehitajat, kes lähevad Ukraina suuruselt kolmandasse linna tööpostile. Liiklus on tihe, tihti sooritab juht hulljulgeid möödasõite, 20 aastat vana Opeli spidomeetril kirjas 140 km/h. Turvavöid eesistujatel peal ei ole, ent meil soovitatakse need naeru saatel kinnitada.

Kui pea iga kümne kilomeetri tagant poleks sõjaväekontrollpunkte ning vahetult enne ööbimispaigast lahkumist ei oleks meie juttu pealt kuulnud naine öelnud „Good luck“ (ingl k – õnn kaasa), võiks arvata, et mingit sõda pole.

Turvaoht on aga reaalne ning pea igas kontrollpunktis küsitakse kõigilt autos olijatelt passi. Oleme selgeks saanud, et meil kui eestlastest ajakirjanikel on targem näidata kohe ka pressikaarti. „Relvad on teil kaasas?“ küsib sõjaväelane Odessa linna piiril, kui oleme 45 minutit järjekorras seisnud.

Praeguseks oleme harjunud, et selline on lihtsalt ukrainlaste huumor praegusel ajal, ja meil lastakse rahus edasi sõita. Kolmveerand tundi ootamist linnapiiril on isegi suur võit – kohalik Victor ütleb, et nädal tagasi pidi ta samas kohas ootama kaks või isegi kolm tundi.

Elu vaimse terrori all

„Inimesed üritavad mõtteid sõjast eemale saada, jätkates oma tavaeluga,“ lausub kohalik noor Vadõm. Tõesti, kuigi peamised tänavad kesklinnas ja kohaliku ooperiteatri ümber on pea kõigile suletud, siis väljaspool turvatsooni näeb Odessa kodanikke oma tegemisi jätkamas – inimesed sammuvad kontoritesse tööle, osad teevad tervisesporti ja jalutavad koertega, trollid ja trammid sõidavad ning prügiautod tühjendavad suuri konteinereid.

Kõik on näiliselt rahulikud, ka kesklinnas patrullivad vabatahtlikud. „Kõik on nii vaikne kui antud olukorras saab olla,“ ütleb üks neist. Ka barrikaadidel olevad sõdurid võtavad kogu olukorda õige ladnalt – kui ajakirjanik ei pane tähele puu all olevat miini ning sellele äärepealt peale astub, ei tee meetri kaugusel seisev täies varustuses sõdur teist nägugi.

Kuigi inimesi tänavatele jagub, siis miljoni elanikuga linnas hääli eriti pole. Elu käib, aga kõik on kuidagi vaikne. Autod sõidavad vaikuses. Inimesed kõnnivad omaette maha vaadates. Kui ollakse kaaslasega, sosistatakse omavahel. Kõik oleks nagu millegi suure ja hirmsa ootuses. Kohalikud teavad, et sõda jõuab peagi ka nendeni. Seni aga tuleb elada vaimse terrori all.

„Oleme stressis,“ ütleb Vadõm. „Iga päev, iga õhtu, kui lähme magama, mõtleme, et äkki peame kahe-kolme tunni pärast üles ärkama ja varjendisse jooksma, sest õhuhäiresireen hakkab tööle ja meid pommitatakse.“ Ka eelnenud ööl aktiveerus linna õhutõrjekaitse kahel korral, aga kuna oht elimineeriti, siis õhuhäiret ei antud.

„Press! Slava Ukraina! Horošo!“

Kümme minutit pärast keskpäeva jõuab Odessasse tunnise hilinemisega rong Poolast. Kaheksast vagunist voolab perroonile mitu-mitusada inimest. Kohe tagasi Euroopa Liitu liikuvale rongile astub heal juhul sada inimest.

Kohalike sõnul on rongijaamas juba mitu päeva olukord rahulikum. Kõik, kes on soovinud linnast põgeneda, on seda juba teinud. Siinsete ametnike sõnul on lahkunuid umbes kümme protsenti elanikest. Need, kes on alles jäänud, ei soovi linna hüljata ilmselt ka siis, kui Venemaa seda ründab.

Allesjääjad hindavad ka ajakirjanike kohalolekut. Näiliselt väga turvalises linnas tundub üleliigne kõndida ringi kuulivesti ja kiivriga, millele on kirjutatud suurte trükitähtedega „PRESS“. Ent see äratab ka palju positiivset tähelepanu.

Üks vanem abielupaar kõnnib meist mööda ja küsib: „Kust te pärit olete?“. Kui vastame, et Eestist, viskab härra pöidla püsti, daam sõnab „spassiiba“ (vene k – aitäh). Pargis tuleb meile vastu koeraga jalutav keskealine naine. Meid nähes läheb tema nägu naerule ja ta ütleb „Press! Slava Ukraina! Horošo!“ (vene k – meedia! Au Ukrainale! Hästi!). Meil ei jää muud üle, kui korrata: „Slava Ukraina!“ Tänaval jookseb meile vastu mees, kes juba kümne meetri kauguselt näitab universaalset rahumärki ja suure naeratusega ütleb midagi, millest läbi hingeldamise küll aru ei saa. Mere ääres suletud restoranide juures askeldavad noored ütlevad meid nähes „Sjuper!“.

„Liidrid peaksid rohkem omavahel rääkima.“

Jagub ka neid kohalikke, kes tulevad ise ajakirjanike juurde ja soovivad pikemalt rääkida. Nii nagu Odessast pärit muusik Galina, kes on elanud ka Moskvas ja õpingute ajal veetnud palju aastaid Peterburis, kus tal on palju tuttavaid ja pereliikmeid.

„Odessal, Peterburil ja Moskval on väga palju ühist, kõik on maailmalinnad,“ lausub Euroopas palju ringi rännanud vanadaam, võrreldes Ukraina ja Venemaa linnu Pariisi ja Roomaga. Praegu on aga ta üks nendest, kes on Odessasse maha jäänud. Enda sõnul pole tal piisavalt raha ega ühtegi lähedast sugulast Lääne-Euroopas, kelle juurde minna, aastaidki juba palju elatud.

Ta muretseb, mida võib sõda teha ilusa Odessaga, Musta mere pärliga. „Loodan, et jääb alles,“ lausub ta murelikult. Muusikuna ei saa ta aru sõja mõttekusest. „Muusika ületab piire, see on üks keel. Sõda ainult hävitab ja lõhub sidemeid,“ leiab Galina, kes on nii praeguse sõja kui ka 2014. aastal Ukrainas toimunu vastu. „Vägivald ei ole lahendus maailmamuredele. Liidrid peavad rohkem omavahel rääkima.“

Rahu on petlik

Seni kuni liidrid omavahel ei aruta ega läbi räägi, peavad sõdurid võitlema. See nõuab ressursse, mida Ukrainal pole ülemäära palju. Seepärast on appi tulnud ka kohalikud. Kunagine toiduturg on sõja ajal muutunud linna suurimaks humanitaarabipunktiks. Iga paari minuti tagant peatuvad selle ees autod, mõni tuleb isegi kaubikuga, et tuua sõduritele ükskõik mida – mõni toob suure paki Snickersi šokolaade, mõni tekke, patju, pleede, mõned konserve ja kiirnuudleid.

Toidusaali sees tundub kõik väga rahulik. Kümned ja kümned vabatahtlikud teevad tööd, sorteerivad asju ning komplekteerivad pakke vastavalt üksuste tellimustele. Kõik tundub küllaltki rahulik ja normaalne. Aga kauaks?

Teisipäeval kella kolme ajal valmistume turult ja ühtlasi Odessast lahkuma – 30 minuti pärast peaks meile vastu tulema autojuht Aleksander, kes on nõus meid 50 euro eest sõidutama Moldova piirile. Järsku hakkab tööle õhuhäiresireen. Kohalikud ohkavad sügavalt ning lähevad toiduturu all olevasse pommivarjendisse, mis muul ajal on kohvik. Tekkinud vaba aega kasutatakse Youtube’ist videote vaatamiseks, Twitteri ja Telegrami vestluste lugemiseks ning sõpradega lõõpimiseks. Ainsad, kes veidigi paanitsevad, on välismaa ajakirjanikud. Kohalikud on sireenidega ära harjunud. Ja siin linnas pole veel pommitamisega alustatud.

Meenub, kuidas minut tagasi linna turvalisusest rääkides ütles Kreeka rahvustelevisiooni ajakirjanik: „Ära muretse, ilmselt homme kannavad kõik siin linnas kuulivesti.“

Sireen huilgab seekord vaid kümmekond minutit ja nii saamegi kokkulepitud ajal Odessast lahkuda. Ent see jää ainsaks: teisipäeva õhtul ja kolmapäeva öösel kõlavadki Odessas õhuhäiresireenid, kuid pomme ei lenda. Õhus on ainult üks küsimus – kui kauaks jääb see linn puutumatuks?