Keskerakond ja opositsioon tahaksid suurperede toetuse tõsta seniselt 300 eurolt kuus 700 euroni (ja alates seitsmendast lapsest 900 euroni). Ekspressist saab teada, et sotsiaalministeeriumis on plaanis hilissügiseks kokku panna eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis arvestab ka üksikvanematega. Umbes 20 aastat on üksikvanema toetus olnud 19,18 eurot.
Eestis on 20 000 leibkonda, kus vanem kasvatab lapsi üksi. Paljudel juhtudel on küll mõlemad vanemad olemas, kuid koos nad ei ela. 2020. aastal elas 37,5 protsenti üksikvanemaga peredest suhtelises vaesuses – ühe palgaga on tunduvalt keerulisem hakkama saada kui kahega. Kolme ja enama lapsega paare ehk peresid, keda poliitikud ehk kõige rohkem toetada sooviks, on umbes 17 000.
Kui ei sünni esimest last, siis ei sünni ka teist, veel vähem on nii oodata kolmandat, rääkimata seitsmendast. Lastega üksi jäädes, hakkama saamise piiri peal kombineerides on veel ühe lapse saamine viimane mõte peas. Eriti veel, kui ebameeldivalt sageli kohtab veel arvamust, et ju oli naine ise loll, et valis nii nõmeda mehe, kes ta kohe maha jättis. Ei suuda tegelikult keegi tulevikku nii hästi hoomata, et esimesel kohtumisel tulevase kaasa silmist lugeda, kas on võimalust lahkuminekuks. Kuidas seda muuta saaks?
Üksikvanemad, kärgpered, suurpered, lapsed, kes elavavad vanavanematega – reaalususes on perekonnad väga erinevad ja ehk peaks loobuma laste arvu järgi „kõigile sobiva“ rahalise toetusskeemi kokku panemisest? Ühe asja poolest on kõik need erinevad pered sarnased: nad soovivad pakkuda lastele kasvamiseks parimat võimalikku keskkonda. Head haridust, tasemel tervishoidu, turvalisust. Kulutades kogu auru toetuste tõstmisele, kas poliitikud on märganud, et koolid otsivad tikutulega pädevaid õpetajaid ja milline on seis tervishoiuspetsialistidega? Toetused on olulised, aga nendest üksi ei piisa.
Kommentaarid