EMA PIHTIMUS: „Mina olengi see ema, kelle lapsed poes karjuvad, nutavad ja riiulite vahele pikali viskuvad!“ (1)

Kaks esimest poes tsirkust ei teinud. Aga see kolmas on teinud seda kahe suurema eest ka. Kuigi tal kisaga ei õnnestunud poest midagi saada, see üldse ei mõjutanud teda poeteatrist loobuma. Ainus, mis lõpuks mõjus, oli tema isaga koos autosse jätmine või üldse koju jäämine, poes käik ajal, mil ta aias oli jne. Isegi 3 ja 5 aastat vanemad õde-venda olid nõus temaga pigem autos ootama, kui poes kisa kuulama. Lõpuks kasvas välja sellest. Nüüd on suurematel poes pikk nimekiri vajaminevatest, enamjaolt asjalikest asjadest ja see kõige väiksem ei taha harilikult mitte kui midagi.