Abikaasa kirjutas raamatu Kristi Ojasaare surmast: „Lasin lastel olla kõrval kuni viimase hetkeni.“ (3)

Dorbek tõdes, et pärast Ojasaare surma ei suutnud ta leinaga toime tulla ning see ajendas teda raamatut kirjutama. Sellest sündis lõpuks teos „Ma tahan. Ma suudan. Ma võin“. „Mul oli väga raske. Üks terapeut, kelle juures ma käisin, ütles, et üks variant, kuidas valusid leevendada, on kirjutamine.“ Ta lisas, et paljud sellist varianti ei kasuta, sest nad ei soovi juhtunut uuesti läbi elada, kuid tema puhul see ei kehtinud. „Ma ei näinud lihtsalt muud võimalust.“