VÕRGUBEEBI PÄEVIK | Kui mu haigust oli juba varem raske taluda, siis koos lapsega on see vahel puhas piin

Jagan teiega täna pisut midagi, mis on minuga juba olnud pool mu elu. Nimelt on mul selline krooniline haigus nagu posturaalne ortostaatiline tahhükardia sündroom. Räägin teile, mis see on ja kuidas see minu elu emana mõjutab.

Ma arvan, et jätame need keerulised terminid ning ma teen kõik võimalikult lihtsalt ja lühidalt selgeks. Lihtsalt öeldes, mu organism teeks nagu kogu aeg trenni. See on ka põhjus, miks ma ei ole pärast rasedust suutnud end veel treenima hakata.

Kui täiesti tervel inimesel peaks veri voolama ühtlaselt, sõltumata asendist, siis potsiku veri jääb püsti tõustes keha alumisele poolele seisma ega jõua ajuni, seetõttu hakkab süda kiiremini verd juurde pumpama ning tekitab väga palju vastikuid sümptomeid: pearinglus, nõrkus, udune pilk, iiveldus, külmavärinad, oksendamine, higistamine, aju-udu (pea läheb vastikuks paksuks ja midagi teha ei suuda), valu rinnus, külma- ja kuumahood, ärevus, unetus, kätes ja jalgades tekib raskustunne, kõrge ja madal vererõhk, kaalutõus või langus. Kui need sümptomid käivad paarikaupa, on see talutav, kui aga lendavad mitmekesi peale… siis olen pikali maas. Kuidas ma siis ikkagi lapse eest niiviisi hoolitsen?