"Peaks olema teile üsna sobiv suurus," aasib Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemand, imetamisnõustaja ja perekeskuse koordinaator Anne Ilves rõõmsameelselt. Nimelt olla laenutajal pikkust parasjagu, et kõhumulaaž (inglise keeli empathy belly) vastu põlvi ei käiks, nagu veidi lühemat kasvu ämmaemandal endal. Hiljem selgub paraku, et tore oleks olla veel sentimeetrit viis pikem, kuna kunstkõhu alaosa hõõrub seda rajooni, kust elus see hilisema sünnitamise värk alguse saab. Ka näib mulaaž olevat mõeldud laiaõlgsematele.
Kunstkõht vastavat mõõtude poolest raseduse lõpuperioodile. See kaalub viis kilo ja raskust saab vajadusel kõhu taskutesse liivakottide abil lisada. Olla tavaline, et naine omandab raseduse jooksul 11-15 kilo lisakaalu. Lisakaalu moodustavad lisaks beebile platsenta, lootevedelik, suurenenud rinnad, imetamiseks talletatav rasvapolster jne ehk siis kõhumulaaži kaal vastab vaid ühele priskele beebile, ent mitte juurdekuuluvale.
Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu imestab kas naljatamisi või tõsiselt plaanitava eksperimendi lühikese kestuse (üks päev kõhuga) üle. Ma ei hakka vaidlema, kuna tean, et rasedus kestab ju umbes 279 päeva kauem. Samas ei ole tulevasel emal kah päevapealt kolme-nelja-viiekilost beebit kõhus.
Vabandan lühikest eksperimendiaega mõttes ka äsjamöödunud nädalavahetuse okste lõikamise ning vedamise maratoniga. Et selg pole tollest pingutusest veel täielikult taastunud, usun, et stardipositsioon on suhteliselt paras.
Hiljem räägib Ilves, et tavaliselt proovivad tulevased isad kõhumulaaži vaid korraks selga – on meil ju alati kiire. Et aga naise poolt kogetavast veidi aimu anda, soovitatakse testijal proovida kingapaelu siduda.
Mis seal's ikka, proovime selle kõhukese ära.
Hommikupoolik, Õhtulehe Tartu toimetus. You can run, but you can't hide ...
Kõhumulaaži näib olevat aja jooksul omajagu kasutatud ning enamasti tugevama kehaehitusega inimeste peal. Kinnitusklõpsud ei taha pidada, pingutamisvõimalusi napib ja lõpuks seob fotograaf Aldo rihmad mu seljal lihtsalt sõlme. Tekitades sellega kaunis klaustrofoobilise tunde: aga kuidas ma selle vajadusel omapäi seljast saan?
Meenutan endale: naistel pole raseduse lõppfaasis enda ja tite eest mingit pääseteed. Tean mitmeid lugusid, kus sünnitusvaludest ja kogu sellest raskest perioodist kurnatud naine teatab sünnitushaiglas tüdinult ja sealjuures täiesti siiralt, et tema läheb nüüd ära koju, vaadaku teised ise, kuidas hakkama saavad. Tahtmata või suutmata endale teadvustada: sa võid joosta, aga sa ei saa põgeneda ...
Fotosessiooni järel ja umbes kaks tundi peale esimest hommikukohvi tekib vajadus selle viimase väljutamiseks. Ühtlasi küsimus: mismoodi?
Et naised pissivad istudes, siis neil seda küsimust pole. Kuidagi saan minagi hakkama ja ei lödistagi kõike ümbritsevat täis. Küll aga tekitab eksperimendi see osa kaastunnet (meenutagem, et kõhu nimi on inglise keeli empaatiakõht) nende meeste suhtes, kes vaevlevad tõsisemalt mõne käes järgnevatest tõbedest: näljapaistetus, allavajunud rind, Saku lihas.
Fotograaf räägib, milline üsna kenasti riimis õpetusssõna tal selle häda käes kannatajatele on: "Kui ei näe emmi, mine trenni!"
Teise hommikukohvi järel rändavad mõtted elu väikestele rõõmudele, millest naised lapseootel olles peavad või peaksid loobuma: mainitud kohv, maitsev mõtteid selgitav sigaret kontori hoovis, õhtune õlu.
Neist teine on rasedakõhtu kandes omajagu tülikas. Mismoodi jope selga saada, kuidas läbida pidevalt inimesi sisaldavat koridori väärikalt ja ise naerma purskamata, mismoodi paksu kõhu, pusa ja tagi sees mitte ära lämbuda, kuidas kinnitusrihmast kinnipoodud taskutest asju kätte saada, mismoodi selle kõhuga koni kustutamiseks kummardada, kuidas iga teatud perioodi järel trepist üles rühkida, kunstkõht vastu päriskõhu alaosa hõõrumas ja loksumas.
Tõsi: rase naine on neist muredest vabastatud. Osaliselt. Sest treppidest käima ja kummarduma peab vahepeal ikka. Ja rasedus toob kaasa kõikvõimalikke muid muresid ...
Ennelõuna ja lõuna, toimetus. Mida selga panna?
Juba poolteist tundi enne lõunat hakkab kõht korisema. Tahaks hapukurki ja jäätist ... Nali. Aga nälg on küll. Ehk on tegu empaatianälja või mingi kummalise platseeboefektiga?
Sisejalanõusid ei viitsi kohe kuidagi jalga ajama hakata, tean küll, kuidas selle paelte sidumise ja krõpsude sulgemisega saaks olema.
Kaks tundi pärast eksperimendi algust tunnen, et selg on ülalt turjaosast veidi kange, õlarihmad soonivad õlgadesse ja toolile istudes toon kuuldavale esimese rasedale iseloomuliku ähkiva ohke. See ei jää viimaseks.
Töökoht on varustatud suure ekraaniga, kuid kui tekib vajadus sealt midagi tillemat näha, tahaks lähemale kummardada. Kuid ei saa – kõht on ju ees.
Tuleb ära! Pärast järjekordset õueskäiku jõuan trepist jagusaanuna pisut puhkides kontori esimesse koridori. Seal jutlevad kõrvalkontoris töötavad mees ja naine. Mind märgates seiskub vestlus järsult, mehe silmis on üllatus segatud selle sädemega, mis tekib naermahakkamise eel. Uksest sisenedes kuulen selgelt, kuidas naisterahvas püüab naeru tagasi hoida. Üsna vähese eduga.
Neli tundi eksperimendi algusest. Selg on juba parasjagu kurnatud. Peegli ees seda kaunist kõhtu imetledes jõuab kohale, et muidu üsna avar pusa ei kata kõhu alaosa absoluutselt. Aga laps võib ju nii külmetada!
Jõuab kohale tõdemus: raseduse ajal peab naine sisuliselt kogu oma garderoobi ajutiselt välja vahetama ja seda pealegi perioodiliselt. Sest enne rasedust selga mahtunud särk ei mahu enam kolmandal kuul ning kolmandal kuul ostetud särgiga pole enam midagi teha kuuendal. Kust saada talvejope, mille hõlmad mahuvad kinni kaheksandal? Millega asendada kodused ülilaiad dressipüksid teatrisseminekul seitsmendal?
Eesti rahva ees oma taastootmiskvoodi korralikult täitnud Aldo jääb filosoofiliselt optimistlikuks.
"Müts ja sall ikka mahuvad," märgib ta.
Pealelõuna ja õhtu, auto ja kodu. Kuidas nad jaksavad?
Asun proovima, kuidas kõhukesega autosse mahtuda. Õnneks on masin avar ja kõrge ning see sujub muretult. Aga ma vist ei kadesta neid rasedaid naisi, kes sunnitud madalasse sportautosse sisuliselt selili viskuma.
Meenub, et politseinikud ei tee kuuldavasti trahvi rasedatele, kel turvavöö lahti. No et kui ei mahu, siis ikka ei mahu. Pelgan siiski, et habemekandjana poleks ma kuigi veenev rase. Ning lisaks ei oska ma nagunii ilma turvavööta sõita. Ent imelikult lohvakalt jääb see ümber kõhu küll.
Kuid omaette ooper on roolini küünitumine. Sest kätega tuleb manööverdada ümber kõhu ja korduvalt tundub ruumi puudu jäävat. Siiski õnnestub turvaliselt koju jõuda ja mingeid kohmakaid manöövreid liikluses ette ei tule. Usun ka, et autojuhtimisega suudab rase naine lapseootuse kulgemise käigus jooksvalt kohanduda.
Viis ja pool tundi pärast eksperimendi algust. Tööle on raske keskenduda, kuna selg annab tunda. Lükkan vetsuminekut edasi. Muretsen: kuidas lähen selle väljanägemisega hiljem poodi ja lasteaeda, mismoodi kütan ahju ja teen süüa?
Alaselg on valus, varem oli ebamugavustunne ülalpool, turjas.
Raske kätte saada, võimatu näha, keerukas suunata, tülikas raputada, raske tagasi panna. Kaalun tõsiselt edaspidi istudes vedeliku eritamist.
Kuus ja pool tundi pärast kõhu ettesidumist tunnen, et tuikav selg teeb pahuraks.
Seitse ja pool tundi pärast algust otsustan eksperimendi lõppenuks kuulutada. Esiteks on ilmarahvale juba piisavalt tsirkust tehtud, teiseks teeb selg meele tõsiselt mõruks (jaa, tean, et olen pehmo, aga 50 kätekõverdust teen ära, hr Pullerits) ja ka usun, et enamuse võimalikest järeldustest olen juba teinud. Veidike jääb kripeldama see, et proovimata jäi kõhu all või peal magamine. Kuid mis seal ikka – ega's "teaduse nimel" päris hulluks kah maksa minna.
"Ainult seitse tundi ja juba selg haige?!"
Kahe lapse ema naerab.
Päev hiljem. Järeldused, tänusõnad
Üks tavaline rasedus kestab ligikaudu 9 kuud ehk 40 nädalat ehk 280 päeva. Selle aja jooksul üha paisuv naine saab kogeda erinevaid "rõõme" hommikusest iiveldusest tühja riidekapi ja lõpuks sünnitusvaludeni.
Naise selg saab raseduse lõpuperioodiks sõltuvalt tema kehakaalust kuni umbes viiendiku jagu lisakoormust. Kui tulla eksperimendi järel tagasi loo alguses esitatud küsimuste juurde, siis on vastused järgnevad.
Kas naistel on raseduse ajal valus, koormav ja ebamugav? Jah. Või on see kaval simulantide trikk meestes kaastunde tekitamiseks? Kindlasti mitte.
Suur aitäh Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandatele eesotsas ülemämmaemand Pille Teesaluga, kes varustasid tehnilise toega kõhumulaaži näol ning ühtlasi näitasid eksperimendi suhtes üles huvi ja huumorimeelt.
Tänu ja imetlus kõigile maailma emadele!
No tegelikult mu mõte ei ole hädaldada nende muutuste üle, mis naisega raseduse ajal toimub, vaid lihtsalt mõttetu eksperiment tundus. Minu jaoks oli mu rasedus elu kõige ilusam aeg, mida sai ületada vaid lapse sünd ja lapsekasvatamine. Kõigil naistel muidugi ei vea ja neil ilmnevad rasedusega tõsisemad tervisehädad, mis ei lase rasedusest rõõmu tunda. Niipalju pean küll ütlema, et juba 6. kuul ma hästi ei mõistnud, mispärast osad mehed on valinud omale õllekõhu, mis ilmselgelt on pikaealisem kui 9 kuud ja mis ei kanna endas mitte mingisugust eesmärki. No ei mõista. Naiste asi pole hädaldada, et nemad last peavad kandma ja sünnitama, vaid meeste asi on neile kogu selles pikas protsessis abiks olla. Ainult idioot arvab, et naine lihtsalt üritab ennast tähtsaks teha, tähelepanu saada, mängib simulanti ja midakõike. Eks mõni erand leidub alati naiste seas ka, kes lihtsalt teesklevadki saamatut.