Kliiniline psühholoog: ka perearstid on depressiooni ravimiseks kompetentsed (21)

Kui tekib kahtlus, et lapsel või noorel on mõni vaimne haigus, ei pea kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul kohe psühholoogi juurde tõttama – seda enam, et Eestis sinna üldjuhul pikad järjekorrad on. "Esmalt võib minna ka perearsti juurde," ütleb Oidermaa.

Lastepsühhiaater Anne Kleinberg nõustub: "Kõik Eesti perearstid on väga teadlikud depressiooni ravimisest. Enamik neist tuleb teismelistele nõuannete andmisega väga hästi toime." Samuti soovitab Kleinberg vajadusel pöörduda vaimse tervise õdede poole. "Sinna on võimalik nädalate jooksul saada ja nad teevad tõesti äärmiselt head tööd."

Kleinbergi sõnul on abi juurde jõudmiseks oluline, et vanemad saaksid aru, et nende laps ei ole laisk. Vanemad kipuvad noorte tujusid puberteedi ja laiskusega defineerima, kuigi tegelikult võib laps kannatada depressiooni või mõne muu tõsise vaimse tervise häda käes. Sellega nõustuvad arutelus osalevad noored – Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise esindaja Helen Voogla ja Paide Gümnaasiumi õpilane Kaarel Vene. 

Probleemi eitamine

Anna-Kaisa Oidermaa leiab, et need vanemad, kes eitavad oma laste depressiooni, ei taha ennast tegelikult lihtsalt süüdi tunda. Kui lapsel on depressioon, siis tahes tahtmata näevad vanemad sellisel juhul ennast süüdi. "Ja vot see on väga jube tunne," nendib Oidermaa.  

Tihtilugu peetakse depressiooni ka nn moehaiguseks. Oidermaa toob näiteid sellest, kuidas vanemad inimesed räägivad kui halvasti kõik vanasti oli ja kuidas siis öeldakse, et "siis said küll kõik ilusti hakkama". Ka selline suhtumine on tema sõnul omamoodi kaitserefleks ja probleemi eitus. 

"Kui tulebki välja, et lapse depressioon on pärisasi, mitte moehaigus, siis jõutakse mõtteni, et mida ma nüüd küll teen," seletab Oidermaa. "Tihtilugu loodetakse, et see läheb ise mööda, kardetakse, et depressiooni silt jääb eluks ajaks külge ja asjad ei saa kunagi lõplikult korda."

Anne Kleinberg nõustub ja lisab: "Depressiooni seostatakse nõrkusega ja keegi ei taha ju olla nõrk." Ta paneb lapsevanematele südamele, et inimesele, kes ei ole depressioonis olnud, on väga raske aru saada, mis mida see päriselt endast kujutab ja kuidas sellega elada on.

Kaarel Vene lisab, et tema kogemuse põhjal ajavad vanemad puberteeti depressiooniga segamini. Kui laps või noor ei tee kodutöid, ei käi väljas, ei taha midagi teha – kipuvad vanemad lapsi kohe laiskadeks sildistama, välistades seejuures, et laps võib tegelikult kannatada mõne vaimse tervisega seotud haiguse käes.

Helen Voogla soovitab viisakalt vanematele: "Kui noorel on diagnoositud mõni vaimse tervise häire, siis palun ärge torkige seda koguaeg. Üheskoos tuleks selle asemel paika panna punktid ja reeglid, et mõlemal oleks võimalikult lihtne olla."

Nutiseadmed ja vaimne tervis  

Rahvaseast küsitakse, mis mõju avaldavad laste vaimsele tervisele nutiseadmed. Anne Kleinberg vastab: “Meie aju areneb suhtluses teise inimesega suheldes. Kui väike inimene n-ö masinaga suhtes on, siis põhimõtteliselt võib öelda, et inimesena jääb ta kehvalt ettevalmistatuks.”

Helen Voogla toob vastuargumendi ka noorte kaitseks: "Kõik nutiseadmetega seonduv ei ole ka halb. Nutiseadmest võib head ka olla." Heleni ainuke tugi mingil eluperioodil oli just internetisuhtlus – see üks inimene, kellega ta kõigest rääkida sai ja kes talle alati toeks oli, elas temast küll kaugel, kuid internetivahendusel said nad alati kontaktis olla.