„Ma ju ütlesin juba: MA LIHTSALT EI TAHA!“ – mida teha, kui lapse huultelt kõlavad need kuulsad sõnad? (38)

See on küll utoopia ja võimatu asi aga lastevanemad ei tohiks üldse oma lapsi kasvatada, kui neil puudub vastav psühholoogiline haridus. Kujundatakse ju uut elu ja meil teevad seda amatöörid. Kasvatavad last (kui kasvatavad) iga üks vastavalt oma arusaamadele. Lapse sisemaailm on nagu Tootsi seemnekott, kui ta kõik seemned läbi segi ühte kotti pani. Mis taimed peenral domineerima hakkavad, kui peenart mitte rohida? Umbrohi! Sest see on kultuurtaimedest elujõulisem. Täpselt sama moodi tuleks lapse hinge (sisemaailma) "rohida", et lapsest pätt ei kasvaks. Muuseas, vanasti oli isegi vastav termin olemas laste kohta, kes kasvasid ilma vanemate juhendamiseta - see termin on kasvatamata laps. Aga meie seadused on nii leebed ja hambutud, et nutikamad lapsed taipavad üsna vara, et tegelikult on võim peres lapse käes. Mis inimene kasvab sellisest ninatargast, kes vanemate elukogemust ja elutarkust mitte millekski ei pea? Kasvatamata laps on siin liiga pehmelt öeldud. Nad jäävad ju eluvõitluses alla! Juba praegu võib aegajalt lugeda tänapäeva noortest, kes ei suuda püsida mitte ühelgi töökohal, püsivust pole ja pingutada mingi eesmärgi nimel ka ei viitsi. Ja selliseid tuleb aina juurde. Niikaua kuni vanemad kindlustavad lapsele peavarju ja toidu, peaks vanematel olema ka mingisugune õigus otsustada lapse eest. Aga et lapsele mitte ülekohut teha, lähebki vanematel vaja vastavat ettevalmistust. Vanemad peavad tõestama, et nad saavad lapse kasvatamisega hakkama! Vastava koolitusega.