Lapse iseseisvumiseks on vajalik talle õpetada tema tegevuste loomulikke ja loogilisi tagajärgi. Foto: Simon Rae/Unsplash
Vanemlus
1. september 2021, 07:44

Lugu ilmus 2019

TARK VANEM | Nii valmistad last ette iseseisvumiseks (5)

Üks olulisemaid ja raskemaid ülesandeid laste kasvatamisel on nende ettevalmistamine iseseisvuseks, neile otsustamise ja vastutustunde õpetamine. Iseseisvuse arendamisel on tähtis kasutada loomulikke ja loogilisi tagajärgi.

8 soovitust, mida võiks tagajärgede seadmisel silmas pidada:

1. Kasuta tagajärgi, mis on eakohased

Pea meeles, et su ootused lapse suhtes oleksid eakohased. Näiteks kui Anni ei ole potilkäimiseks valmis, aga tal kästakse voodilinu vahetada või oma aluspükse pesta, võib talle tunduda, et teda kritiseeritakse ebaausalt või alandatakse. Pealekauba on loogiliseks tagajärjeks sobimatu karistus.

Õhtusöögist keeldunud lapsele magustoidu või vahepala keelamine on aga sobiv tagajärg, sest nii õpib laps, et õhtusöögi söömata jätmine põhjustab nälga.

2. Veendu, et sa ei tee tühje sõnu ja saaksid määratud tagajärgedega hakkama

Mõne vanema arvates on loomulike ja loogiliste tagajärgede kasutamisel raske lasta lastel tegevuste tagajärgi kogeda. Nende kaastunne on sedavõrd suur, et tunnevad end süüdi, kui lastele appi ei lähe. See tähendab, et nad sekkuvad enne tagajärje ilmnemist. Näiteks ütleb Karmen oma tütrele Annikale, et kui too venitab hommikul ja pole lasteaeda minekuks õigel ajal valmis, on selle loomulik tagajärg pidžaamas lasteaeda minek. Kui aga tagajärg tuleb ellu viia, ei suuda ta lasta Annikal pidžaamas lasteaeda minna ja paneb ta ise riidesse.

Selline liigne kaitsmine on lapsele kahjulik. Kui sa kokkulepitud tagajärge ellu ei vii, õõnestab see sinu autoriteeti ja jätab lapse ilma võimalusest oma vigadest õppida.

Kõigi kasvatusmeetodite rakendamisel on vaja olla lapse suhtes rahulik ja austav. Foto: Shari Sirotnak/Unsplash

3. Kasuta koheseid tagajärgi

Loomulike ja loogiliste tagajärgede lähenemine ei toimi, kui sobimatu käitumise ja tagajärje vahel on liiga palju aega. Hammaste pesemata jätmise loomulik tagajärg on hambaaukude teke. Aga kuna see ei pruugi enne 5–10 aasta möödumist tekkida, ei ole see mõjus.

Tagajärjed peaksid sobimatule käitumisele järgnema võimalikult kiiresti. Kui Kaspar lõhub teise lapse mänguasja ära, tuleb see võimalikult kiiresti asendada ja Kaspar peab aitama selle eest maksta, kas majapidamistööde tegemisega või taskuraha arvelt. Kui Liis ei pane riideid pesukorvi, peaks ta musti riideid kandma. Niimoodi õpivad Liis ja Kaspar sobimatust käitumisest ning käituvad järgmine kord tõenäoliselt paremini.

4. Anna lapsele varakult võimalus tagajärgi valida

Vanemad kasutavad sellist lähenemist mõnikord karistamiseks ega anna lastele eelnevalt teada, mis on nende käitumise võimalikud tagajärjed. Näiteks astub Merli isa ühel hommikul tütre magamistuppa ja lausub: „Sa ei ole valmis ja meil on aeg minna, nii et sa lähed nüüd pidžaamas kooli.“ Tüdrukut ei hoiatata ja ta ei saa valida, kas olla kella kaheksaks valmis või panna kooliriided autos selga.

Aruta käitumise erinevaid tagajärgi lapsega juba varem, et ta saaks nende üle järele mõelda ja teaks, et tema vastutab nende eest. Merli isa oleks võinud näiteks öelda: „Sa paned ennast kella kaheksaks riidesse või jääd hommikusöögist ilma ja pead riideid autos vahetama.“

5. Kasuta loomulikke tagajärgi, mis ei ole karistavad

Vanemad mõtlevad mõnikord välja tagajärgi, mis ei ole tegevusega loogiliselt ega loomulikult seotud. Näiteks mõni ema, kes peseb poja suud veega, sest too ropendas. Kuigi ema võib väita, et vanduva lapse suu pesemine on loogiline, tunneb poeg end seetõttu arvatavasti alandatuna ja vihasena.

Tagajärgede üle otsustamisel ja nende elluviimisel on oluline olla rahulik, asjalik ning sõbralik. Kui laps ei pane riideid pesukorvi, on selle loomulik tagajärg pesemata riided. Kodutööde tegemata jätmise loogiline tagajärg võib olla lemmiksaate nägemata jäämine. Need tagajärjed ei ole alandavad ega tekita füüsilist valu. Selle asemel õpetavad need lastele valikute tegemist ja vastutustunnet.

Lapse iseseisvumiseks on vajalik talle õpetada tema tegevuste loomulikke ja loogilisi tagajärgi. Foto: Simon Rae/Unsplash

6. Kaasa laps tagajärgede arutelusse

Mõned vanemad koostavad loomulike ja loogiliste tagajärgede programmi last otsustamisse kaasamata. Selle asemel võiks seda võtta kui võimalust lapsega sobiva käitumise arendamiseks koos töötada, et ta tunneks end austatult ja väärtuslikuna.

Kui lapsed tülitsevad näiteks teleka üle, võid neile öelda: „Tundub, et te ei suuda kokku leppida, mida telekast vaadata. Ma tunnen end teie peale karjudes halvasti ja tahan õhtu kõigi jaoks mõnusamaks teha. Te võite kanaleid kordamööda valida või telekat üldse mitte vaadata. Mida te eelistate?“ Kui otsustate tagajärgede üle koos lastega, ei pane nad probleemi korral piire nii tihti proovile ja teevad tõenäolisemalt koostööd.

7. Ole sõbralik ja mõistev

Vanemad alahindavad mõnikord tagajärgede toimimist ja saavad laste peale vihaseks ning kritiseerivad, et lapsed on vastutustundetud. See nurjab tagajärgede eesmärgi, milleks on lasta lapsel endal kogemuste kaudu halva käitumise tagajärgi avastada. Oluline on olla tagajärgede suhtes otsekohene ja enesekindel, need ellu viia ning lapse protestide ja palumise suhtes neutraalseks jääda.

Ära unusta, et lapsed üritavad piire proovile panna, nii et ole selleks valmis. Samas on tähtis last mitte arvustada või tagajärje pärast talle kaasa tunda. Selle asemel tuleb pärast tagajärje täitmist anda lapsele uus võimalus õigesti käituda.

8. Hoia tagajärjed lühikesed ja asjakohased

Vanemad võivad mõnikord välja mõelda liiga kaua kestvaid ja liigselt karistavaid tagajärgi. Kujuta näiteks ette, et 7-aastane Ott sõidab jalgrattaga autoteel, kuigi tal kästi sissesõiduteele jääda. Loogiline tagajärg oleks ratta ärapanemine. Ratta kuuks ajaks luku taha panemine oleks aga liialdamine ning muudaks Oti vihaseks ja solvunuks. Peale selle ei anta lapsele niimoodi uut võimalust rattaga vastutustundlikult sõita. Oti puhul oleks palju kohasem olnud ratta ärapanemine 24 tunniks, et talle seejärel anda uus võimalus rattaga sõites hästi käituda.

Kui 4-aastane Miia mängib kriitidega ja hakkab köögilauda värvima, oleks loogiline tagajärg anda talle valik: „Kui sa ei suuda kriitidega ainult paberile joonistada, pean need ära võtma.“ Kui ta jätkab laua värvimist, tuleb kriidid ära võtta. Need tuleks talle aga poole tunni pärast tagasi anda, et tal oleks võimalus neid õigesti kasutada.

Selle meetodi põhimõte on kasutada koheseid, lühiajalisi ja asjakohaseid tagajärgi ning seejärel anda lapsele kiiresti võimalus uuesti proovida ja sobivalt käituda.

Pea meeles, et nagu kõigi kasvatusmeetodite puhul, on ka tagajärgede kasutamiseks vaja aega, planeerimist, kannatust ja kordamist. Eelkõige on vaja olla rahulik ja austav.

Artikkel põhineb USA kliinilise psühholoogi, Washingtoni ülikooli professori Carolyn Webster-Strattoni positiivse vanemluse käsiraamatul „Imelised aastad. Juhend 2–8-aastaste laste vanematele“.

Vaata ka tarkvanem.ee teisi lugusid.