Ajuteadlase Jaan Aru viis soovitust nutinarkomaaniast vabanemiseks (1)

Milles probleem, küsib teadur – ja teeb üksipulgi selgeks, kuidas nutinarkomaania tekib ja millised on võimalused sellest vabaneda.

Vahetu uudsuse võlu

Meie ajule meeldib sisendi uudsus. Uudsus on ajule tähtis õppimissignaal, sest kui organism kohtab midagi, mida ta aju ei osanud ette näha (st midagi uut), siis tuleb oma teadmistepagasit uuendada. Ajus on see lahendatud nii, et iga kord, kui sisend on uus, vallandub ajus kerge mõnureaktsioon, mis viib tõhusama õppimiseni.

Nutiseadmed pakuvad palju vahetut uudsust (iga pöidlaliigutus toob midagi uut), seega tekitavad need palju mõnu. Mõnuga kaasneb aga alati oht jääda sõltuvusse. Igasuguse sõltuvuse tagajärjeks on see, et sõltuvuse objekt (heroiin, hasartmängud, nutiseadmed) kontrollib meie tähelepanu. Kui kevadises metsas, tähtsal koosolekul või meeleolukal õhtusöögil tunnete vajadust oma nutiseadet vaadata, olete nutinarkar.

Ka mina olin. Mingil hetkel sain aru, et ma ei suuda enam nii hästi mõelda, nii pikalt süveneda – ikka ja jälle liikus tähelepanu nutiseadmele. Ei kõla eriti kohutavalt? Võiks lausa küsida: aga mis siis sellest, et keskenduda ei suuda?

Kiirteelt kruusateele

Kahjuks on nii, et tähelepanu on ajus õppimise ja töötluse kiirtee, kõik muud teed on kruusateed – ainult keskendudes kasutame aju efektiivselt. Näiteks on katsed sõidusimulaatoritega näidanud, et roolis e-meili või tekstisõnumit lugevad ja saatvad inimesed satuvad tihemini (simuleeritud) liiklusõnnetustesse. Kas usute katseid või tahate omal nahal järele proovida?

Kui õpetaja koolitunnis igavat matemaatikat selgitab, siis näib, et pisut nutiseadme klikkimist ei tee ju paha. Vale! Katsed näitavad, et tähelepanu hajudes langeb meeldejäänud teabe osa drastiliselt. Teadmine ei hakka niisama külge. Kui laps ei süvene, siis pole tal koolitunnis mõtet passida. Sama kehtib töölaua taga: kui loete või koostate dokumenti, aga mõte läheb sotsiaalmeedias toimuvale, siis langeb töö efektiivsus järsult.

Nutiseadmed kontrollivad meie tähelepanu ja seega meie aega ja tulevikku. Aga see pole veel kõige hullem. Võrreldes meie vanurlike ajudega, on laste ajud palju plastilisemad ja seega palju vastuvõtlikumad nii heale kui ka halvale, mis nutiseadmetega kaasneb. Varajane kokkupuude nutiseadmetega teeb lapsed nende osavaiks kasutajaiks, kuid tekitab puudujääke selles, milles inimlapsed eriti osavaks saama peaksid: teiste inimeste mõistmises ja keele arengus. Need mõlemad vajavad suhtlust ja vahetut kokkupuudet teiste inimestega. Seega, kui annate lapsele õhtul kätte nutiseadme, et ise sel ajal oma nutiseadmes istuda, rikute te enda aju ja muudate oma lapse aju arengutrajektoori kogu ta ülejäänud eluks.

Sõltuvusest vabaks

• Ühtki sõltuvust ei murra üleöö, tõdeb ajuteadlane, soovitades viit lihtsat reeglit igale nutinarkarile sõltuvusest vabanemiseks.

• Pane nutiseade tööl ja koolis kotti, võta maha heliga märguanded – keskendu 25 minutit ainult tööle, seejärel premeeri end oma nutiseadme vaatamise ja kallistamisega.

• Ära kasuta nutiseadmeid autoroolis: see on lihtsalt rumal, näitavad ju katsed, et see tõstab oluliselt liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust.

• Tee endale mingi lihtne reegel koduseks nutiseadmete kasutamise piiramiseks. Näiteks ära kunagi võta nutiseadet välja söögi ajal. Eriti tähtis on see reegel siis, kui laua ümber on kogu pere.

• Anna lapsele nutiseade nii hilja kui saad – jah, on lihtsam lasta nutiseadmel teda kasvatada, aga väikese lapse aju vajab sisendit oma vanematelt.

• Ära kunagi luba last voodisse nutiseadmega – lapsel on nutiseadet ära panna veelgi raskem kui meil, seega hoiab nutisõber last oma haardes ja vähendab unetunde. Kuid uni on aeg, kui ajus tehakse hooldustöid ja korrastatakse teadmisi, seega on uni hädavajalik nii lapse kui ka täiskasvanu ajule.

„Ajust ja arust“ 

Jaan Aru on Eesti ajuteadlane ja Tartu ülikooli teadur, tema teadustöö põhisuunaks on teadvuse neurobioloogiliste aluste uurimine. Oma raamatus „Ajust ja arust“ kirjutab Jaan Aru aju tõhusast kasutamisest, unest, tehisintellektist ja laste mõistusest. Autori sõnul erineb see raamat teistest ajuteaduse teostest eelkõige selle poolest, et raamatus minnakse ajuteaduse kõrval sügavamalt ka teemadesse, mis puudutavad inimeste igapäeva.

„Näiteks uurib raamat, miks kolmeaastased vahel sigadusi teevad, kuidas väikesest lapsest saab inimene, miks teler või nutiseade teeb väikse lapse ajule karuteene, kuidas oma aju tõhusamalt kasutada, miks me magame, kuidas paremini magada, miks me kõik vahel rumalaid otsuseid teeme, miks on teistel inimestel vahel meist nii erinevad (ja meie perspektiivist rumalad) arvamused,“ rääkis autor.